Tarbijalt nõutavad sissenõudmiskulud on edaspidi piiratud
Alates 1. oktoobrist jõustub seadus, millega piiratakse kõiki tarbijalt nõutavaid sissenõudmiskulusid.
„Riigi kohustus on inimesi kaitsta selle eest, et neid kui tarbijaid ei kuritarvitataks ja näiteks tarbimislaenude sissenõudmiskulud ei tohi olla laenuandjale selliseks võimaluseks. Homme jõustuv seadus on suunatud just sellele, et sissenõudmiskulud oleksid võimalikult lähedased laenuandja tegelikele kulutustele, kuid poleks liigseks koormaks laenu võtjale,“ ütles justiitsminister Urmas Reinsalu.
Sissenõudmiskulude piirangud kehtivad kõigile lepingutele, mille üheks pooleks on tarbija ja teiseks pooleks ettevõtja, sh nii kiirlaenudele, liisingu- ja krediitkaartide andjatele kui ka järelmaksuga müüjatele. Seadusemuudatus kaitseb tarbija õigusi ning aitab vältida olukorda, kus erinevate kõrvalnõuete, eelkõige sissenõudmiskulude tõttu kasvab makseraskustesse sattunud inimese võlg kordades ja ta satub veelgi halvemasse majanduslikku olukorda.
Sissenõudmiskulud tekivad võlausaldajal tavaliselt seoses sellega, et võla mitteõigeaegse tasumise korral tuleb võlgnikuga ühendust võtta. Tihti on sissenõudmiskulude suurus lepingus ette määratud. Üldjuhul pole aga välja toodud, kui mitu tasulist kirja võlausaldaja võlgnikule kokku saadab. Tavaliselt sisaldub selline kokkulepe tüüptingimustes, mille sisu ei saa tarbija enne lepingu sõlmimist mõjutada.
Alates oktoobrist peavad inimeselt nõutavad sissenõudmiskulud olema võimalikult lähedased laenuandja tegelikele kulutustele. See tähendab, et võlausaldajad peaksid tegelema sissenõudmisega mõistlike kuludega ja tarbijasõbralikult. Lepingu kestel võib võlausaldaja nõuda tarbijalt iga sissenõutavaks muutunud kohustuse kohta saadetava meeldetuletuse eest maksimaalselt 5 eurot. Pärast lepingu lõppu võivad sissenõudmiskulud, sõltuvalt võlausaldaja nõude suurusest, ulatuda maksimaalselt kuni 30, 40 või 50 euroni.
Samuti peab tulevikus viivisemäär tarbijakrediidilepingutes olema näidatud nii päeva- kui aastamäärana. Praegu tehakse seda sageli ainult päevamäärana, millel alusel on tarbijal keeruline hinnata, milliseks kujuneb tema rahaline kohustus, kui ta õigeaegselt saadud laenu tagasi ei maksa. Samuti pole edaspidi lubatud rakendada viivist lisaks intressile ka muule raha kasutamise tasule, näiteks lepingutasule.
Järelevalve tugevdamiseks saab tarbijakaitseamet õiguse teha sissenõudmiskulude regulatsiooni rikkujale ettekirjutus, nõudes rikkumise lõpetamist ja edasistest rikkumistest hoidumist. Krediidi kulukuse ülempiiri või tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude piirangute järgimata jätmine on edaspidi karistatav väärteona.