• A
  • +

Hanno Pevkur: Rooside sõda – kaotajaks jääb laps

PrintPDF Jaga

Justiitsminister Hanno Pevkur kirjutab elatiste teemal sellest, et oma lapse toetamine peaks olema igale vanemale enesestmõistetav. 

Põhiseaduse paragrahvis 27 on kirjas, et vanematel on õigus ja ka kohustus oma lapsi kasvatada ning nende eest hoolitseda. Oma lapse toetamine, eelkõige kasvuperioodil, peaks olema igale vanemale enesestmõistetav ja auasi. Seetõttu on minu jaoks mõistetamatud vanemad, kes oma lapse ülalpidamise vastutusest kõrvale hoiavad.

Möönan, et alati pole see tahtlik. Võib jääda ilma tööst, võib olla ajutiselt raske, võib olla muid põhjuseid, kus ka teine pool ei võimalda näiteks lapsega normaalselt suhelda vms, aga lõppude lõpuks räägime me kahest täiskasvanust, kes ei suuda omavahel täiskasvanute kombel kokku leppida lapse kasvatamises pärast kooselu lõppemist. Kusjuures kõige mõtlemapanevam on näidete hulk, kus üks vanem keeldub lapsele elatise maksmist seetõttu, et teine vanem ei luba lapsega kohtuda. Seega üks vanem mõjutab teist majanduslikult ja teine teist emotsionaalselt, keelates kontakti lapsega. See on nõiaring. Ja ometi on kannatajaks mõlemal puhul laps, keda vanemad omavaheliste suhete klaarimisel lihtsalt ära kasutavad. Vihas ununeb, et vanematel ei ole mitte ainult kohustus oma lapsi kasvatada ja nende eest hoolitseda, vaid neil on selleks ka õigus.

Jättes korraks kõrvale sassis suhted ja vaadates elatisvõlgnike majanduslikku olukorda, võib nad laias laastus jagada kahte gruppi.

Esiteks need, kellel puuduvad majanduslikud võimalused elatise maksmiseks. Teemaga igapäevaselt tegelevate vabaühenduste hinnangul ei ole aga selliseid ülalpidamiskohustuse rikkujaid palju.

Teise grupi moodustavad aga võlgnikud, kellel tegelikult on vahendeid elatise maksmiseks, kuid neil õnnestub oma vara kohtutäituri eest varjata. Need võlgnikud teenivad oma sissetuleku töötades näiteks ümbrikupalga eest või teevad kulutusi firma või sõprade kaudu või siis tegelevad ise mingit sorti registreerimata ettevõtlusega. Nende puhul kahjuks ei anna tulemust klassikalised ja lihtsad täitemenetluse võimalused nagu pangakonto või töötasu arest.

Täitemenetluses olevaid elatisnõudeid on Eestis üle 12 000. Seda on ilmselgelt liiga palju ja arvestades, et elatisnõue püsib kuni lapse täisealiseks saamiseni, ei ole selles numbris ka kiiret langust oodata, pigem tõusu. Kui lapsevanem oma lapse ülalpidamiskohustust ei täida, siis on küsimus, mida saab riik nende laste heaks ära teha.

Soome näitel on pakutud ka Eestis üheks lahenduseks elatisraha fondi loomist, mille kaudu hakkaks riik võlgnike asemel lastele elatist maksma ja tagantjärele raha võlgnikult sisse nõudma. See aga tähendaks, et lapsevanemad, kellel omal lapsed ülal pidada ja kes teevad seda täie vastutustundega, peavad hakkama kinni maksma väheste vastutustundetute vanemate võlgu. Sellise süsteemi puhul on täiendav oht, et elatise maksmisest hakkavad kõrvale hiilima ka need, kes praegu pingutavad elatise maksmise nimel, sest neil tegelikult oma lapse pärast siiski süda valutab. Kui aga keegi teine (loe kõik ülejäänud Eesti maksumaksjad) hakkaks tasuma lapse elatist võlgniku eest, tekib paratamatult tunne, et pole probleemi kui ma ise elatist ei maksa. Pean siinkohal nõustuma vandeadvokaat Glikmani Päevalehes öeldud seisukohtadega, et ilmselt hakataks elatisraha fondi kui sotsialistlikku ilmutist ära kasutama tublide inimeste arvel ja laisklejate huvides. 

Kui inimene oma lapsest ei hooli ja vilistab ka seaduse peale, siis peab riik paratamatult sekkuma läbi kohtu- ja täitemenetluse. Oleme viimasel ajal tõusnud debati käigus pakkunud lisaks olemasolevatele täitemenetluse meetmetele täiendavalt välja võimaluse minna ka võlgniku enda mugavuste kallale.

Näiteks käisime välja idee elatisvõlgnike teatud õiguste piiramist - sõiduki juhtimisõiguse, relvaloa, jahitunnistuse või kalapüügiloa peatamist. Hirm, et juhiluba võetakse ära maksega pisut hilinejal või elukutselisel autojuhil, on alusetu. Ettepaneku järgi peatataks võlgniku juhtimisõigus siis, kui lapsele pole elatist tasutud pikema perioodi, näiteks kuue kuu jooksul, samuti ei saa võtta elatise sissenõudmiseks ära juhtimisõigust siis, kui see on elatise teenimise vahend. Kuid eesmärk on, et juhtimisõiguse peatamine motiveeriks võlgnikku ise kohtutäituriga ühendust võtma, selgitama elatise mittemaksmise põhjuseid ja sõlmima kokkuleppe raha maksmiseks kas või maksegraafiku alusel.

Teiseks, nagu peaministergi välja tõi, on justiitsministeerium kaalunud mõtet, et elatise maksmiseks kasutatakse võlgniku kohustuslikku kogumispensioni vahendeid, ehk nö II pensionisambasse kogunenud võlgniku raha. Näiteks võiks lapse ülalpidamise jaoks teha väljamakseid kogumispensionist kuni kolmandiku ulatuses, mis säilitaks ka võlgnikule pensionipõlveks vajaliku vara. 

Kolmandaks vajab edasist arutelu ka Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate Assotsiatsiooni idee luua varatute register. Elatisvõlgnike avalik nimekiri on olemas ka täna. See on Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja lehel üleval ja mõningate täiendustega saaks seda vast paremini ära kasutada. Näiteks võiks nimekirjas olla märgitud, millistel võlgnikel puudub ametlik sissetulek või sissenõudja nõusolekul võiks elatisvõlgniku nime juurde avalikus nimekirjas lisada ka tema foto. Foto eesmärk oleks lihtsam avalikkuse kaasamine sissetulekuid varjavate elatisvõlgnike tabamiseks. Samas tuleks väga tõsiselt kaaluda nii varatute registri kui elatisvõlgnike nimekirja täiendamise ohte, näiteks seda, et võlanimekirjas olevate isikute stigmatiseeriv mõju võib edasi kanduda ka nende lastele.

Eelmisel nädalal väga jõuliselt alanud debatist on kohati jäänud mulje, justkui kõik ettepanekud oleksid valed. Valesti on siis, kui midagi tehakse ja valesti on ka siis, kui midagi ei tehta. On mõistetav, et lastega seotud teemad on väga emotsionaalsed. See ei ole sugugi paha. Kuigi edasi viivad meid lõpuks ratsionaalsed, kaalutud otsused, siis emotsioon aitab teemat erinevatest külgedest lahata. Sest me ei tohi ära unustada, et kõige tähtsam on siiski laps. Elatise mittemaksmisega ei karistata ju mitte oma endist elukaaslast, vaid ikka omaenda last. Lapse ülalpidamisest kõrvalehiilimine ei tohiks olla ühiskonnas kuidagi aktsepteeritav. Seda ei tohiks lubada ei maksmisest kõrvalehoidva vanema sõbrad, tööandja, uus perekond ega keegi muu. Sest mida me arvame oma last petvast vanemast? Mõistame ju kõik, et laps ei ole vanemate tülis süüdi!

 

Viimati uuendatud: 08.11.2018 - 01:50