Analüüs: vägivaldseid noori on vähe, kuid ennetus vajab tõhustamist
Justiits- ja Digiministeeriumi tellimusel valminud analüüsi tulemustest nähtub, et raske vägivald on Eesti noorte hulgas harva esinev nähtus, kuid seda enam tuleb suunata tähelepanu abivajaduse varajasele märkamisele ja perede toetamisele.
Ükski laps ei sünni vägivaldsena. Vägivald kasvab siis, kui lapse elus kuhjuvad pikema aja jooksul probleemid kodus, koolis ja suhetes. Probleemideks võivad olla vägivaldselt käituv sõpruskond, noore enda varasem ohvrikogemus, kodus kogetud vägivald, vähene vanemlik järelevalve, nõrk enesekontroll või koolist puudumine. Oluline on mõista, et enamik noori lõpetab väivaldse käitumise täiskasvanuikka jõudes. Esimestele ohumärkidele tuleb kiirelt reageerida Uuringu analüüsis rõhutatakse, et üks tugevamaid vägivallaeelseid ohumärke on koolist põhjuseta puudumine. Õppetööst eemaldumine viitab analüüsi kohaselt noore süvenevale riskikäitumisele, millega võib kaasneda näiteks mõnuainete tarvitamine, pisivargused aga ka kalduvus vägivallale. Kui puudumismuster jääb märkamata ja selle põhjused välja selgitamata, siis ei pruugi ennetav tugi õigel ajal nooreni jõuda. Analüüsis selgitatakse, et kui Eestis puudus 12 kuu jooksul koolist põhjuseta ligi 40% 13-15-aastastest õpilastest, siis Soomes oli see näitaja ligikaudu 17%. Siiski rõhutatakse, et vägivalla ennetamine ei ole alati nii lihtne kui esmapilgul võib tunduda. Ühe või teise riskiteguri esinemine ei tähenda automaatselt, et noor võib muutuda vägivaldseks. Siiski ei tohi jätta riske märkamata ja esimest vägivalla juhtumit ennetav sekkumine peab olema kiire. Häbimärgistamine, hirmutamine ja karistamine ei aita jõuda käitumise juurpõhjuseniEnnetamine ei tohi seisneda hirmutamises ega häbimärgistamises. Analüüsis käsitletud rahvusvaheliste ennetuspraktikate võrdlus näitab, et taolised ennetusmeetodid hoopis kasvatavad vägivaldsuse riski. Ameerika Ühendriikides korraldati probleemsetele noortele hirmutavaid ekskursiooni vanglatesse, mille tulemusel panid osalenud noored toime 70% rohkem kuritegusid, võrreldes noortega, kes programmi ei läbinud. Abi pole ka seaduste karmistamisest. Taani kogemusest nähtub, et kui kriminaalvastutuse alampiir langetati 15. eluaastalt 14-le, siis sellele järgnenud aastatel registreeritud kuritegevus hoopis kasvas ja noored hakkasid varasemast rohkem kuritegusid toime panema. Seevastu individuaalsed ja teaduspõhised ennetusprogrammid, mis on suunatud noore sotsiaalsete oskuste arendamisele ja perekondlikule psühholoogilise toe pakkumisele, on olnud märksa tulemuslikumad. Siinkohal on oluline, et tuge saaksid nii noor kui ka tema pere ja see oleks pikaajaline ning regulaarne. Ennetussüsteem vajab täiustamist Varajane märkamine ja mõjus sekkumine eeldab aga koolide, kohalike omavalitsuste, sotsiaal-, tervise- ja õiguskaitsevaldkonna senisest paremat koostööd aga ka koostöö kesksemat koordineerimist. Nii soovitatakse uuringus, et iga suure riskiga noore juhtumi lahendamist juhiks üks korraldaja ja üks vastutav asutus. Eestis praegu keskselt juhitud ennetussüsteemi pole, mistõttu on endiselt risk, et vastutus hajub haridus-, sotsiaal-, tervishoiu- ja õiguskaitsesüsteemi vahele ära, kuid seejuures pole ühelgi osapoolel terviklikku vaadet noore probleemidest ega pakutud toest. Autorid nendivad ka, et Eestis pole piisavalt kaardistatud, milliseid sekkumisi kasutatakse ja kas need kannavad soovitud mõju. Seega peegeldub uuringu tulemustest ja järeldustest, et kuigi Eesti noorte seas pole vägivald laialdane probleem, tuleb ennetustööd võtta tõsiselt. Kui soovime ka neid harva esinevaid juhtumeid ennetada, siis peab sotsiaal-, õigus- ja haridussüsteem aga ka ühiskond tervikuna reageerima toetavalt ning mõistma, et kättemaksuga hirmutamine ei aita vägivalda vähendada. Ennetuse puhul ei tohi pisendada pere- ja kogukonna rolli. Analüüs „Alaealiste rasked vägivallateod: põhjused, riskitegurid ja ennetus“ valmis Justiits- ja Digiministeeriumi tellimusel 2026. aasta septembris. Selle koostajad on Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kohtupsühholoogia nooremlektor Mari-Liis Mägi ja Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kriminoloogia kaasprofessor Anna Markina. Uuring käsitleb alaealiste raske vägivalla riskitegureid, varajase märkamise võimalusi, ennetusmeetmete tõendusbaasi ja Eesti ennetussüsteemi arendusvajadusi. Tutvu analüüsiga siin.
