Jõustub uus perekonnaseadus

29.06.2010. Veel kord tähtsamatest muudatustest uues perekonnaseaduses.

1. juulil jõustuv uus perekonnaseadus (PKS) lahendab senise seaduse rakendamisel kerkinud probleeme ja toob selguse küsimustesse, mis on siiani olnud puudulikult sätestatud või üldse käsitlemata. Tähtsamaid muudatusi on kolm: abikaasade varaliste suhete täpsem korraldus, hooldusõiguse uuendamine laste ja vanemate suhetes ning eestkostesüsteemi parandamine. Hoolduse küsimusi uus seadus ei käsitle, see teema viiakse tervenisti üle sotsiaalhoolekande seadusesse.

Vara

Varem kohaldus abikaasadele automaatselt varaühisus, st kõik abielu kestel omandatu loeti abikaasade ühisvaraks, mida lahutuse korral pidi ükshaaval jagama hakkama. Teine võimalus oli varalahusus: abikaasad sõlmisid abieluvaralepingu, milles määrati konkreetselt, mis kellelegi kuulub. Need kaks varasuhet ei hakka uues seaduses senisega võrreldes kuigivõrd erinema.

Uuendus on see, et nüüdsest saavad paarid abiellumisavaldust tehes ise valida neile sobiva varasuhte ning kahe nimetatud varasuhte kõrval on veel kolmas: juurdekasvu tasaarvestus (kui abiellujad valikut ei tee, kehtib varaühisus).

Enne 1. juulit 2010 sõlmitud abielude puhul midagi ei muutu ja kehtima jääb varaühisus. Kes soovib üle minna juurdekasvu tasaarvestamise suhtele, saab seda teha aasta jooksul lihtsustatud korras. Selleks tuleb esitada ühine avaldus abieluvararegistri pidajale.

Elatis

Uus seadus suurendab võimalusi saada teiselt abikaasalt ülalpidamist ka pärast lahutust. Elatise suurust määrates arvestatakse, et lahutatud abikaasa elustandard jääks samasuguseks nagu abielu jooksul. Lahutatud abikaasa saab ülalpidamist nõuda, kui ta hooldab kuni kolmeaastast last, on kõrges vanuses või halva tervisega. Ülal tuleb pidada ka naist 8 nädalat enne ja 12 nädalat pärast sünnitust, olenemata sellest, kas lapse vanemad on abielus või mitte.

Lapsed ja hooldusõigus

Senine perekonnaseadus reguleeris lapse ja vanema õigussuhteid väga üldiselt. Seadus nägi ette vanema üldise kohustustuse last kasvatada ja tema eest hoolitseda ning kaitsta tema õigusi ja huve. Sellega seaduse regulatsioon suuresti ka piirdus. Puudusid vanema õiguste teostamist täpsustavad sätted ja võimalus vanema õiguste teostamist vanemate vahel jagada, nagu ka sätted, mille alusel saanuks kohtunik lahendada vanemate lahkhelisid lapse kasvatamise asjus.

Probleemiks ongi olnud see, et vanema õigused kuulusid mõlemale vanemale. Kõik õigused, sh lapse esindamise õiguse säilitas ka see vanem, kes polnud last aastaid näinudki. Neid õigusi sai piirata ainult eriti ränkade eksimuste korral.

Teine murekoht oli tõhusa kontrolli puudumine vanemate tegevuse üle. Vanem pidi olulisemate tehingute tegemiseks saama eestkosteasutuse ehk omavalitsuse nõusoleku. Kuid omavalitsuse sotsiaaltöötajal, kes selliste asjadega tegeles, pole erialast haridust, mis lubaks hinnata majanduslikke ja juriidilisi riske, mis on seotud näiteks miljoneid kroone maksva kinnisasja võõrandamisega, tehingutega lapse väärtpaberikontol, lapse nimel pärandist loobumise ja laenu võtmisega.

Samuti oli ühel vanemal peagu võimatu leida kohtulikku kaitset vanema vastu, kes tegutses lapse huvide vastu. Ja ka eestkosteasutus sekkus alles siis, kui ohus oli juba lapse elu või tervis. Kõik muud probleemid olid sisuliselt lahenduseta.

Kirjeldatud keerdküsimuste lahendamiseks võetigi uue seadusega kasutusele maailmas laialt levinud vanema hooldusõigus.

Vanema hooldusõigus kuulub üldjuhul mõlemale vanemale, kuid seda saab määrata ka ainult ühele (nt vanemate lahuselu korral), samuti on võimalik seda piirata (nt lapsest lahus elaval vanemal säilib isikuhooldusõigus, kuid pole õigust käsutada lapse vara). Lapse igapäevaelu asju otsustab see vanem, kes last tegelikult kasvatab.

Uue seaduse järgi annab nõusoleku olulisemateks lapse varaga tehtavate tehinguteks mitte enam sotsiaaltöötaja, vaid kohus. Nii on lapse vara säilimine paremini tagatud. Peale selle sisaldab uus seadus ettekirjutusi, kuidas paigutada lapsele kuuluv raha, mida lapse ülalpidamiseks vaja ei ole: see tuleb hoiustada krediidiasutuses vanema varast eraldi ja sinna juurde tuleb lasta teha märge, et konto käsutamiseks on vaja nõusolekut.

Eestkoste

Lapsele, kellel ei ole vanemaid või kes on muul viisil jäänud eestkosteta, ja inimesele, kelle teovõime on vaimuhaiguse, nõrgamõistuslikkuse vms tõttu piiratud, võib kohus määrata eestkostja, otsustades ühtlasi, millised õigused inimesele alles jäävad.

Eestkostja on eestkostetava esindaja ja tema tegevusest sõltub paljuski eestkostetava olukord. Sellepärast on tähtis ka kontroll eestkostjate tegevuse üle. Enamasti on eestkostjaks pereliige, kuid mõnel juhul ka võõras inimene.

Vana seaduse kohaselt valvas eestkostja üle järele eestkosteasutus – tavaliselt omavalitsuse sotsiaalosakond või -talitus. Kuid sageli polnud konkreetset eestkostjat määratud, vaid tema ülesandeid täitis seesama omavalitsuse sotsiaalosakond või -talitus ise. Seega pidi ta korraga olema eestkostja ning ka eestkostja ehk iseenda kontrollija. Loomulikult ei saanud selline olukord jätkuda.

Uue seaduse järgi valvavad eestkostjate järele kohtud. Kuid teatud juhtudel peavad omavalitsused ikka täitma eestkostja ülesandeid ning esitama kohtule eestkoste seadmiseks vajalikku teavet. Kui omavalitsus saab teada eestkostet vajavast inimesest, tekivad tal kohe eestkostja kohustused. See tähendab, et eraldi kohtumäärust ei tarvitse oodata, ehkki kohut tuleb olukorrast viivitamata teavitada. Kui aga kohus saab teada eestkostet vajavast inimesest, ei tohi ta jääda ootama eestkosteasutuse ettepanekut, vaid peab ise algatama eestkoste seadmise.

Uus seadus võimaldab määrata eestkostjaks ka mõningaid juriidilisi isikuid ning hoolitseb paremini selle eest, et eestkostetava ja eestkostja huvid ei satuks vastuollu.

Samuti saab nimetada erieestkostja selliste tehingute tegemiseks, mida eestkostja huvide konflikti tõttu teha ei saa: näiteks soovib eestkostja teha tehingut eestkostetavaga (osta eestkostetavale kuuluva auto vms) või pärandab vanaisa lapselapsele väärtpabereid, kuid testamendis määrab, et väärtpaberiportfelli eest ei tohi hoolitseda hasartmängusõltlasest üksikvanem, vaid seda võib teha heade erialaste teadmistega ja väga kõrgete kõlbeliste omadustega advokaat.

Lapsendamine

Ka on uues perekonnaseaduses palju täpsemalt ja selgemini reguleeritud lapsendamise valdkond. Muu hulgas on olemas lapsendamise saladust puudutavad normid ja ka rahvusvahelist lapsendamist puudutavad sätted. Varasemast detailsemalt on kirjas see, kuidas antakse lapsendamise menetluses vajalikke nõusolekuid ning milliseid toiminguid peab lapsendamist korraldav maavalitsus tegema.