Kas elu Eestis on vägivaldne ja ohtlik?

2008. aasta Eesti inimarengu aruande (EIA) järgi pärsib tervena elatud aastate nappuse kõrval Eesti ühiskonna kvaliteeti kõige enam füüsilise turvalisuse puudus. Selle indikaatoriks on aruandes tahtlike tapmiste arv 100 000 elaniku kohta. Kuna Eestis oli neid 20 võrdlusesse võetud riigi hulgas kõige rohkem, leidsid EIA autorid, et kuritegevuse vähendamine parandaks elutingimusi Eestis.

See on õige ainult teatud määrani. EIA esitlusel arvas president Ilves, et me ei ole kaugeltki kõige vägivaldsem riik ja kui meie hinnang selles küsimuses ongi kõige madam, siis võib probleem olla muu hulgas ka meediakajastuses. Täpsustan, et küsimus on andmetes, mida kasutatakse, ja selles, kas ja kuidas neid tõlgendatakse. EIA puhul nägime küll andmeid ja karme järeldusi, kuid tapmisandmete puhul jäi puudu analüüsist ja tõlgendusest.

Tegelikkus statistika taga

Kuigi registreeritud kuritegevuse näitajaid eri riikides ei saa üheselt võrrelda, tasub mõningaid andmeid siiski kõrvutada.

Eurostati andmetel oli 2006. aastal Eesti tõepoolest üks kõrgeima tapmiste suhtarvuga riike Euroopas: kui Eestis hukkus tapmiste ja mõrvade tagajärjel 100 000 elaniku kohta 7,3 inimest, siis kõrgem oli see näitaja vaid Leedus (10,3) ja lähedane Türgis (6).

Vahemärkusena: 2008. aastal hukkus Eestis tapmiste ja mõrvade tagajärjel 86 inimest – tegu on mitu korda väiksema näitajaga kui 1990. aastate keskel ja Eesti näitajad on pidevalt lähenenud Euroopa keskmisele.

Kas siis Eesti elanikke ja külalisi ähvardab tõsiselt surm juhusliku kuuli läbi või röövmõrv? Ei, sellised juhtumid on erandlikud. Valdava enamiku mõrvu ja tapmisi panevad toime purjus inimesed oma kodus või külas olmetüli käigus ning ohvriks on kurjategija lähedased ja sõbrad (nemadki tihti joobes).

2008. aasta 69st juhtumist, mille puhul oli teada kurjategija ja ohvri suhe, oli kolmandiku puhul tapjaks ohvri elukaaslane või lähedane, peaaegu 60% juhtumite puhul aga tuttav või sõber. Kuriteo ohver oli juhuslik (võõras) vaid üksikutel juhtudel. Surmaga lõppeva vägivallani viivad Eestis siiski probleemid lähisuhetes, mõnikord aga ka lihtsalt arusaamatus.

Seega ei ole kõrge tapmiste arv Eestis mitte niivõrd iseseisev ohuindikaator, vaid pigem väljenduvad selles muud (sotsiaal)probleemid. Seda tuleks üldistusi tehes kindlasti arvesse võtta. Tapmiste suure arvuga ei kaasne tingimata muu kuritegevuse kõrge tase: nt Soomes on tapmisi aastakümneid olnud märksa rohkem kui nn vana Euroopa riikides, ent tavakuritegevuse tase on madal.

Teisisõnu: tapmiste arv ei ole kõige sobivam näitaja, mille abil mõõta kuritegevuse kui ühiskonna elukvaliteeti mõjutava teguri ulatust.

Elanikkonna vaade

Riikide vägivaldsuse taset on kõige parem võrrelda ohvriuuringute abil. Kui registreeritud kuritegevuse statistika vaatleb kuritegevust politsei-prokuratuuri vaatepunktist, siis kindla metoodika järgi regulaarselt tehtavad rahvusvahelised ohvriuuringud kasutavad n-ö kodanikuvaadet – sest kõige vahetumalt hindab kuritegevuse olukorda ja elu turvalisust just ohver ja elanikkond tervikuna.

Vaadelgem mõningaid näitajaid seni viimasest, 2004. aasta ohvriuuringust. Röövimise näitaja oli Eestis üks kõrgemaid (1,6% küsitletutest oli aasta jooksul röövi ohvriks langenud), suurem oli see Iirimaal (2,2%) ja Mehhikos (3,0%), enam-vähem samal tasemel aga Inglismaal, Kreekas, Hispaanias ja Poolas. Kuid tuleb tähele panna, et vaadeldud riikide keskmisest (1,0%) ei erinenud Eesti kuigi palju.

Seksuaalrünnaku ohvriks oli aasta jooksul langenud 0,3% Eesti naistest – see näitaja paigutas Eesti tabeli algusotsa (keskmine 0,6%) Prantsusmaa ja Itaalia kõrvale.

Ohvriuuringus mõõdeti ka vägivallaohvriks sattumist üldiselt (arvestati nii otseseid füüsilisi ründeid kui ka reaalse ohuna mõjunud ähvardusi), selle näitaja osas oli Eesti 30 riigi hulgas 17. kohal. Eestiga olid rünnete osakaalult võrreldavad riigid Saksamaa, Norra ja ©veits.

Nagu näha pole vägivaldsus Eestis suurem probleem kui teistes riikides – oleme oma näitajatega keskmike seas. Samal ajal pole ka kahtlust selles, et tapmiste suhtarv Eestis on kõrge ja ilmselgelt sureb meil tapmiste tagajärjel liiga palju inimesi. Kuid arvestades nende kuritegude iseloomu, ei tee see Eestist ohtlikku riiki ega anna alust teha üldistusi turvalisuse kohta tervikuna.

Jako Salla,justiitsministeeriumi nõunik