Korrakaitsekonverentsil arutati: kaamerad ühiskonna teenistuses

14. oktoobril 2025 toimus Tallinnas ministeeriumide ühishoones Tamme saalis korrakaitsekonverents „Kaamerad korrakaitse teenistuses“, mille korraldasid justiits- ja digiministeerium ning Eesti Akadeemiline Õigusteaduse Selts (EAÕS).

Arutluse all olid küsimused, kuidas ühiskond peaks tasakaalustama õigust üldisele turvalisusele ning õigust üksikisiku privaatsusele olukorras, kus tehnoloogia areng on loonud korrakaitseorganitele palju tehnilisi jälgimisvõimalusi. Konverentsi avas videotervitusega justiits- ja digiminister Liisa Pakosta, kes rõhutas oma sõnavõtus, et Eesti õigus- ja digiriigi edu on rajatud inimeste usaldusele riigi vastu: „Eesti digiriigi kogu senine areng on seisnenud selles, et inimesed on usaldanud oma andmeid riigi kätte ja saanud vastu üha paremaid teenuseid. See usaldus on ehitatud väga tugevale küberturbele ja selgele andmekaitsele.“ Minister Pakosta: õigusriigi ja digiriigi alus on usaldus Liisa Pakosta sõnul on aga tehnoloogia võimekus kaamerapiltide töötlemisel jõudnud tasemeni, mis seab uued väljakutsed põhiõiguste kaitsele. „Kui ühelt poolt on õigus elule ja tervisele põhiseaduslik väärtus, siis teiselt poolt on väärtus ka õigus privaatsusele. Kui riik soovib inimeste andmeid koguda ja kasutada, peab ta rahvaga nõu – rahvaesindajad peavad otsustama, kas ja milleks on see õigustatud.“ Minister märkis, et andmejälgija süsteemi muutmine kohustuslikuks on oluline samm, et anda inimestele tagasi kontroll oma andmete üle. „Kui meil ei ole usaldust, ei ole meil digiriiki – ja kui meil digiriiki ei ole, ei saa me hoida ka oma õigusriiki,“ tõdes Pakosta. Põhiteema: jälgimisvõimekused ja nende õiguslik raamistik EAÕS-i juhatuse esimees ja Riigikohtu halduskolleegiumi esimees Ivo Pilving avas konverentsi, rõhutades, et tehnoloogilised võimalused korrakaitses vajavad läbipaistvat ja õigusriigile kohast raamistikku. Päeva esimeses paneelis „Jälgimisvõimekused korrakaitse teenistuses – seadusandja otsus ja tegelikkus“ arutlesid Marju Agarmaa Õiguskantsleri kantseleist, Henry Timberg siseministeeriumist, Illimar Pärnamägi justiits- ja digiministeeriumist ning kohtunik Janar Jäätma Tallinna Ringkonnakohtust selle üle, kuidas lähevad kokku seadusandja otsus ja tegelikkus, kui kõneldakse jälgimisvõimekusest korrakaitse teenistuses. Arutelu modereeris kohtunik Maris Juha Harju maakohtust. Korrakaitsekonverentsil kõlas arutelust mitmeid olulisi mõtteid, mis puudutasid õiguspõhimõtteid, seadusandja rolli ja andmekaitselisi piiranguid seoses avaliku ruumi jälgimise ning numbrituvastuskaamerate kasutamisega. Kõlama jäi mõte, et põhiõiguste riive saab toimuda üksnes seadusandja tahtel. See tähendab, et kui riik sekkub inimeste õigustesse – näiteks salvestab ja jälgib nende liikumist –, peab selleks olema selge seaduslik alus, mis väljendab seadusandja teadlikku ja kaalutletud otsust. Enne uue seaduse vastuvõtmist ei olnud selline tahe ekspressis verbis ehk sõnaselgelt väljendatud, nüüd aga on. Kuigi tunnistati, et seadus ei ole täiuslik ja seda võiks veel täpsustada, toodi välja, et vähemalt on õiguslik raamistik olemas ja on toimunud avalik arutelu, milles kaaluti, millistel tingimustel selline jälgimine on lubatav. Teiseks tõsteti esile, et küsimus pole ainult õiguslikus aluses, vaid riigi toimimise põhimõttes – riigil on lubatud teha üksnes neid toiminguid, milleks seadusandja on andnud selge volituse. Selline lähenemine tagab, et riigi tegevus on läbipaistev ja demokraatlikult kontrollitav, mitte üksnes ametkondlikult reguleeritud. Kolmandaks räägiti palju andmekaitselistest piirangutest ja kasutustingimustest. Märgiti, et seaduses on nüüd määratletud konkreetsed juhud, milleks tohib kogutud andmeid kasutada – näiteks kriminaalmenetluses või teadmata kadunud isikute otsimisel. See tähendab, et andmeid ei tohi kasutada „igal eesmärgil“, vaid ainult kindlaks määratud juhtudel. Samuti on täpsustatud, millised asutused võivad neid andmeid töödelda, kui kaua neid võib säilitada ning millised lisameetmed on ette nähtud andmete kaitseks ja väärkasutuse vältimiseks. Teises paneelis keskenduti liiklusjärelevalvele ja kiiruskaameratele, küsides, kas nende eesmärk on ohu ennetamine või pigem riigieelarve täitmine trahvide kaudu. Aruteludes osalesid PPA, Transpordiamet, Trafity ja Soraineni eksperdid, kelle hinnangul tuleb tehnoloogiliste lahenduste kasutamine siduda avalikkuse usalduse ja õiguspärase eesmärgiga. Kolmandas paneelis vaadeldi aga laiemalt, kuidas avalike kaamerate, kaldaerofotode ja droonide kasutamine mõjutab inimeste õigust privaatsusele ning kuidas avalikkust jälgimissüsteemidest teavitada tuleks. Õigusriik vajab läbimõeldud tasakaalu Konverentsi keskne küsimus oli, kas ühiskond soovib pigem rohkem kontrolli või rohkem vabadusi – ja millisel tingimusel on kontroll õigustatud. Ühiselt leiti, et õigusriigi tugevus seisneb selges õiguslikus aluses ja rahva teadlikus kaasamises. EAÕS-i juhatuse liige Andra Laurand võttis päeva kokku sõnadega, et avaliku võimu jälgimisvõimekuste kasutamine peab alati põhinema kaalutletud otsustel ja avalikul arutelul, mitte pelgalt tehnoloogilisel võimalusel.