Liisa Pakosta: ohvreid tuleb aidata, samas peab Eesti jääma õigusriigiks
Lähisuhtevägivald on Eestis tõsist muret tekitav ja valus probleem. Keegi ei tohi vägivalla alla sattudes jääda üksi, ilma kaitseta ja toeta. Siin peab riik toimima kiiresti ja otsustavalt. Kuid samal ajal peame endalt küsima: kuidas kaitsta ohvreid ja vältida, et seejuures teiste inimeste põhiõigusi ei rikutaks? Kui kaalupooltel on õigusriik ja politseiriik, siis on mulle – ja kindlasti ka enamikule Eestimaa inimestele – valik selge: õigusriik.
Milles seisneb probleem?
Kaugeltki kõik arutelud viibimiskeelu teemal ei puuduta juhtumeid, kus keegi on kedagi löönud või füüsilist vägivalda kasutanud. Füüsilise vägivalla ilmnemisel ütleb kehtiv seadus selgelt: kriminaalmenetlus on kohustuslik. Sellisel juhul on riigi kohustus isiku kahtlustavana kinni pidamiseks kuni 48 tunniks.
Viibimiskeelu arutelu puudutab neid olukordi, kus kriminaalmenetluse alustamiseks puudub alusmaterjal, kuid on oht ohvrile. Midagi kuriteole viitavat ei ole. Seadusesse soovitakse lisada võimalus lihtsamini rikkuja kuni kolmeks ööpäevaks oma kodust välja tõsta.
Milles peitub õigusriiklik probleem?
Ka praegu saab viibimiskeeldu juba rakendada ning vajadusel ka pikemaks kui 12 tundi. Mure on praktikas selles, et pikemaks ajaks kui 12 tunniks viibimiskeelu rakendamisel kehtib nn nelja silma põhimõte. See tähendab, et kohapeal asja lahendav politseiametnik peab kaasama prefekti. Perevägivalla puhul on tähtis see, et viibimiskeeld annab ohvrile reaalse võimaluse turvalisuse tagamiseks.
Siseministeeriumi eelnõuga tehtava muudatuse kohaselt saaks politseiametnik kehtestada viibimiskeelu iseseisvalt ehk ilma prefekti kaasamata kohe kuni 72 tunniks. Kuna kodust välja tõstmine on põhiõiguste piiramine, siis on justiits- ja digiministeerium teinud kooskõlastuskirjas ettepaneku pikendada iseseisva keelu rakendamist kuni 24 tunnini. Seega seadus ei võimaldaks kuus korda pikemat keeldu, vaid alustaks kahekordsest piirangust. Selliselt järk-järgult liikumine aitaks tagada, et lahendus oleks proportsionaalne.
Siseministeeriumi eelnõus soovitakse teha korraga kaks uuendust:
Langetada sisulist lävendit – viibimiskeeldu saab rakendada vähem kaaluka ohu puhul. Näiteks kui praegu peab olema oht ohvri elule või kehalisele puutumatusele, siis edaspidi on piisav ka oht tervisele.
Pikendatakse aega - viibimiskeeldu saab politseiametnik ise määrata kuni 72 tunniks. Praegu saab politseiametnik viibimiskeeldu ilma prefekti loata määrata kuni 12 tunniks.
Neid kahte ettepanekut nüüd kokku pannes tekib olukord, kus eksimuse hind ületab põhiseadusliku lubatavuse piiri. Reaalne on võimalus tõsta inimene oma kodust välja kolmeks järjestikuseks ööpäevaks olukorras, kus ta ei ole tegelikult midagi kuritegelikku korda saatnud. Piisab sellest, et esineb oht ohvri tervisele. See võib viia ülemäärase viibimiskeelu rakendamiseni ehk keeld määratakse ilma mõjuva põhjuseta.
Sama eelnõu ignoreerib ka inimeste õigust omandile ja eraelu puutumatusele. Kedagi ei huvita, kas kodust põhjendamatult välja tõstetud inimesel on kusagile üldse minna.
Eesti politsei teeb tänu- ja auväärset tööd, ent me ei saa rajada süsteemi, mis põhineb vaid politsei ilmeksimatusele. Inimlikke eksimusi juhtub, iseäranis pingeliste olukordade lahendamisel.
Sooviksin ka parandada üht väärarvamust - meil on olemas 24/7 valveprokurörid ja valvekohtunikud ning nad on ka nädalavahetusel kättesaadavad ja tegusad.
Samuti on ööpäevaringselt saadaval Ohvriabi, naiste tugikeskused ja, seksuaalvägivalla puhul, kriisiabikeskused koos kvalifitseeritud nõustajatega.
Seega puudub igasugune õigustatud põhjus loobuda prefekti loast ehk nelja silma põhimõttest, mille mõte ongi tagada sisemine kontroll olukordades, kus piiratakse inimeste põhiõigusi.
Põhimõte, millest justiits- ja digiministeerium lähtub, on lihtne ja selge:
Kui on vägivalla märke - tuleb alustada kriminaalmenetlust, millega kaasneb kahtlustatava kinnipidamine kuni 48 tunniks. Kui rikkumine põhineb politseiametniku ohuhinnangul, on võimalus ka riigi eksimusteks.
Seetõttu toetame viibimiskeelu pikendamist 12 tunnilt 48 tunnile ja seda sõltumatu otsustaja kaasamisega. See sobitub ka Euroopa õiguskultuuri.
Inimesi peab ja saab kaitsta ilma õigusriigi põhimõtteid ülemääraselt riivamata.
Justiits- ja digiministeerium toetab ilma prefekti loata keelu pikendamist üle 12h, aga küsimus on selles, kas see peab olema kuuekordne. Võimalik on ka pikendamine 24 või 48 tunnile.
