• A
  • +

Liiva kalmistul mälestati kommunistliku massimõrva ohvreid

PrintPDF Jaga

Täna mälestati 75 aasta möödumist Pirita-Kosel Scheeli krundil toime pandud massimõrvast, kui Balti sõjaväeringkonna sisevägede (NKVD) sõjatribunali otsustega mõisteti surma ja hukati kümneid süütuid tsiviilisikuid, Eesti Vabariigi ühiskonna- ja poliitikategelasi ning Vabadussõjast osavõtnuid.

Kaitsepolitsei peadirektori Arnold Sinisalu sõnul möödub täna lisaks juuniküüditamisele 75 aastat ka massimõrvadest, mille stalinistlik režiim korraldas paljude Eesti riigiametnike, teiste hulgas kaitsepolitseinike suhtes. „Kõik need inimesed tapeti, sest nad armastasid oma rahvast, maad ja riiki. Neid tappes püüdis okupatsioonivõim tappa mälestust vabast Eesti riigist. Mälestus omariiklusest osutus aga surmast tugevamaks. Meie riik on vaba. Ei ole meie võimuses muuta toonaseid sündmuseid, aga on meie võimuses neid mäletada teha kõik selleks, et 1941. aasta kunagi ei korduks,“ rääkis Sinisalu oma sõnavõtus.

„Arvatakse, et Scheeli krundil hukati ka riigivanemad Jaan Tõnisson ja Friedrich Karl Akel. Seal mõrvati hulk politsei- ja kaitsepolitseiametnikke, teiste hulgas Eesti kaitsepolitsei esimene juht ja Vabadusristi kavaler Helmut Veem. Neid kõiki süüdistati kontrrevolutsioonilises tegevuses, kasutades selleks Vene NFSV – s.t võõra riigi – kriminaalkoodeksi sätteid,“ ütles justiitsminister Urmas Reinsalu.

„Nõukogude võimu eesmärk oli oma võikaid inimsusvastaseid kuritegusid igavesti varjata ning seetõttu ei ole hukkamiste kohta säilinud dokumentaalseid andmeid. Seda enam on äärmiselt olluline selliste kuritegude mäletamine ja nendest rääkimine,“ rõhutas Reinsalu.

Riigikogu esimees Eiki Nestor lausus mälestustseremoonial, et hukatud inimeste ainsaks süüks oli ustavus Eesti Vabariigile. „Bolševislikud timukad mõistsid, et meie riigiametnike, politseinike ja sõjaväelaste lojaalsus ei ole murtav. Austatud riigiametnikud, politseinikud ja sõjaväelased, täna on demokraatia kaitsmine teie õlgadel,“ ütles Nestor.

Pankur Klaus Scheelile kuulunud Pirita-Kose maavaldus natsionaliseeriti 1940. aastal ja anti NKVD käsutusse. Alates 1941. aasta algusest toimusid seal NKVD sõja­tribunali salaistungid, kus kohtualused mõisteti surma, otsused viidi mahalaskmise teel kohapeal täide ja hukatute laibad maeti sealsamas varjatult hoonete põrandate alla ja parki. Aastatel 1941–1942 leiti Scheeli krundilt 78 hukatut, kellest avastamise ajal õnnetus identifitseerida vaid 34.

Mõrvatud tehti kindlaks hukkunute kirjelduse, riietuse ning neilt leitud esemete ja dokumentide abil. Kuna samal ajal inimeste arreteerimise ja hukkamisega küüditas Nõukogude okupatsioonivõim Eestist palju nende sugulasi ja omakseid, siis ei olnud neil võimalik aidata mõrvatuid ära tunda.

NKVD tribunali tegevus jätkus 1941. aasta augustini. Paljud arreteeritud hukati kiirkorras pärast NSV Liidu ja Saksamaa sõja algust.

Kogu okupatsiooni aja kuulus Scheeli krunt Nõukogude sõjaväele ning kõik andmed hukkamiste kohta olid salastatud, hukatute omastele ei antud teavet ja sündmuste avalikustamine oli rangelt keelatud. Alles 1990. aastal oli Eesti NSV KGB sunnitud tunnistama, et kirjeldatud sündmused Scheeli krundil tõepoolest toimusid ja samal aastal algatas Eesti NSV prokuratuur 1941. aasta mõrvade uurimiseks kriminaalasja, mille raames õnnestus kindlaks teha veel hulk mõrvatuid.

1942. aasta sügisel maeti Pirita-Kosel mõrvatud koos mujalt Tallinnast ja selle lähikonnast leitud kommunismiohvritega (kokku 114 inimest) ümber Tallinna Liiva kalmistule, kus tänapäeval paikneb punase terrori ohvrite mälestusmärk.

Täna möödus 75 aastat juuniküüditamisest, kus Eestist viidi vägivaldselt Siberisse ligikaudu 10 000 süütut inimest. Küüditamisohvrite mälestuseks toimus keskpäeval Vabadussamba jalamil mälestustseremoonia. Kõnelesid riigikogu esimees Eiki Nestor ja justiitsminister Urmas Reinsalu ning Eesti Memento Liidu esindajad. Mälestuspärjad asetasid presidendi, riigikogu, valitsuse, kaitseväe, kaitseliidu, Tallinna linna, diplomaatilise korpuse ja vabaühenduste esindajad, millele järgnes Eesti kirikute nõukogu algatusel kirikukellade helin. Vabaduse väljakut kattis kujundlik pisarate meri, mis koosnes tuhandetest õhupallidest – üks iga küüditatu kohta. Õhupallid olid naturaalsest ja biolagunevast materjalist, kuid loodushoiu kaalutlustel neid lendu ei lastud. Seetõttu võetakse installatsioon maha samal moel, kui see paigaldatud on.

Viimati uuendatud: 08.11.2018 - 01:50