Mälestusvideo: "Kiri küüditatule"

Eesti Mälu Instituudi ja Postimehe poolt iga aasta korraldatud kirjavõistluse "Kiri küüditatule" võitis 2023 aasta Villem Saar. Tema võidutöö ainetel valmis tänavu justiitsministeeriumi tellimusel video märtsiküüditatute mälestuseks.

Tere, Ellen! Oled küll alles nelja-aastane, kuid mul oleks suur au, kui sa selle kirja pisut suuremaks saades läbi loeksid. Olen tutvunud natuke sinu elulooga ning kuigi ma ei nuta tihti, tõi su lugu mulle pisarad kurku. Tahaksin öelda, et võin ette kujutada, mida sa praegu tunned, kuid tõtt-öelda on see võimatu. Midagi nii jubedat ette kujutada pole lihtsalt võimalik. Ma ei saa sulle saata abipakke ega kuude kaupa järjekordades oodata, et paluda su vangistuse lõppu. Ainus, mida ma teha saan, on mäletada. Mäletada sinu ja su saatusekaaslaste lugu, et see enam kunagi ei korduks. Kogu sinu kohutava loo juures tekitab minus enim õudu see teadmatus, mis suure tõenäosusega valitseb ka sind. Isegi kõige ettenägelikumad su kaasaegsetest võisid vaid häguselt aimata, mida tulevik toob. Kui sõjaväe veoauto Sepa talu koduhoovi 1949. aasta 25. märtsi varahommikul sisse sõitis, tabas see sind, su ema ja õde täieliku üllatusena. Ilma mingi eelinfota astusid kolm püssidega relvastatud sõdurit eesuksest sisse ja ütlesid, et pakkige kohvrid, te sõidate minema. Ei sõnagi sellest, kuhu või mille pärast. Igasugune eneseväärikus ja õigusriiklus litsuti tanksaapa ninaga puruks nagu mõni prussakas, kes muldonni põrandapragude vahel hiilib. Piisas sõnast «riigireetur» ja seaduse kaitsvad tiivad murti hetkega pooleks. Sina pugesid peitu oma ema selja taha, aga mille taha oli temal varjuda? Kes või mis kaitses teda? Ka kolmveerand sajandit hiljem ja täiesti teises kultuuriruumis pitsitab äng sellele mõeldes kurgu kinni ja keelel on õigeid sõnu raske ritta laduda. Mitte ükski sõna polegi kirjeldamiseks sobilik, sest kõik, mis juhtus, oli lihtsalt väär. Ma ei taha isegi mainida, mida ma teeksin nende meestega, kes sinu koju tungisid ja ilma igasuguse õiguseta pöörasid pea peale kogu su perekonna elu. Mida ma neile ütleksin või kuidas neid karistaksin – see kõik on kasutu, sest ei muuda midagi. Tehtud tegu enam tagasi võtta ei saa. Ehk tahad sina nagu minagi neilt küsida selle kõige põhjust, aru saada, miks nad sinu ja tuhandete teiste lapsepõlve igaveseks rikkusid. Jään sulle vastuse võlgu, sest midagi nii mõistusevastast polegi võimalik mõista, ei olnud sinu ajal ega pole ka minu omal. Mulle meeldiks sind lohutada ja öelda, et vigadest õpitakse, kuid kui sa elaks aastas 2023, siis nõustuksid minuga, kui ütlen, et inimloomus ajaga ei muutu. Loodan, et sinusse on jäänud veel nii palju lapselikku süütust, et uskuda muinasjutulikke klišeesid, kus kurikaelad saavad loo lõpus aru, et nad käitusid valesti ja häbenevad oma tegusid. Vahest muudab see järgnevad aastad veidikenegi kergemaks. Nagu sa juba ilmselt märganud oled, siis pole sind ümbritsevad karmid mehed kuigi jutukad. Nemad usuvad, et toores jõud käib sõna omast üle ega karda seda kasutada. Nad tahavad ka sind seda uskuma panna ja keegi ei saaks sind hukka mõista, kui sa neile kuuletuksid. Oled veel nii väike ja igaüks, kellega kokku puutud, jätab sinu pisikesse teadvusesse sügava jälje. Annan sulle ühe mõttetera, mille korjasin andeka kirjaniku de Saint-Exupery loomepõllult: «Ainult südamega näeb hästi. Peamine on silmale nähtamatu.» Võib-olla jääb nende lausete mõte sulle veel kaugeks, kuid tahan nendega öelda, et ei tasu uskuda kõike, mida näed. Kas tead seda tunnet, mis tekib kõhus, kui tajud ohtu? Kui kogu sisikond tõmbub kokku ja hakkab keerama? Jää sellele tundele truuks ja ära reeda teda – temast võib rohkem kasu olla, kui sa arvata oskad. Sind ootab ees lugematul arvul krõbekülmi talveöid, mille jooksul on aega mõtiskleda kõige üle, mis su väikest pead vaevab. Kuigi halastamatud mehed võtsid sult sinu kodu ja lapsepõlve, ei saa nad kunagi võtta sult sinu mõtteid. Pea meeles, et kaine mõistus on relv, mida kardavad ka kõige võimsamad mehed. Oma mõtetes võid sa vallutada mäetippe, avastada meresügavikke, püüda pilvi või ratsutada tuulega – ainsaks piiriks on su kujutlusvõime. Palun sult vaid üht – ära kunagi unusta, kes sa oled. Sinu kodumaa, su isa ja vend ning viljadest lookas aed elavad praegu ainult su mälestustes. Palun, ära lase neil surra. Pea neid iga hinna eest meeles, sest nemad tuletavad meelde sinu tegelikku loomust. Sa pole kurjategija ega reetur – oled Ellen Tamm, häbelik ja puhta südamega plikatirts, läbi ja lõhki eestlane. Tahan sulle tutvustada üht eesti luuletajat. Tema nimi on Marie Under ning tema saatus oli sinu omast väga erinev. Ent teid ühendab rohkem, kui esmapilgul arvata võiks – ka tema igatses tohutult oma kodumaa järele. Ta on loonud ühe luuletuse ka sulle, mis kannab pealkirja «Jõulutervitus 1941». Selle luuletuse eelviimane salm kõlab nii: «Kahaneb me vahelt lumeväli / tähtedest saand meile ühiskeel / Nüüd kui oleksime üksijäli / sammumas üksteise poole teel.»  Kui sa peaksid mõnel pilvitul ööl selles lõputus Siberi talves silmad tähistaeva poole suunama, siis tahan, et sa teaksid, et kuskil kaugel vaatan mina sedasama taevast nendesamade tähtedega ning olen mõttes sinuga. Mõtle tähtedest kui pisaraist, mis on lõpmata tumedasse taevalakke kristalliseerunud. Need on sinna poetanud kõik mahajäänud, kes nutavad taga teid, kes te vagunite viisi tundmatuse paksu loori taha kadusite. Olgu need helendavad gaasikerad sulle märgiks, et sa pole kunagi üksi – senikaua, kui kannatad sina, kannatab kogu eesti rahvas koos sinuga. Oled vast juba taibanud, et lugeda mulle meeldib. Soovin oma kirja lõpetada ühe mu lemmikkirjaniku Khalil Gibrani mõttega romaanist «Murtud tiivad»: «Kannatustest on tõusnud kõige tugevamad hinged; suurimad iseloomud on armidega ehitud.» Jäägu see mõte sulle laternaks konarlikul rajal, millel oled astunud alles esimesed sammud ning mille varjud jäävad sind veel pikalt peale teekonna lõppu saatma. Raske südamega jätan sinuga hüvasti, kuid ma ei kahtlegi, et sa saad hakkama. Me saame alati hakkama. Kohtume tähtede keskel! Sind mäletades Villem