Neljapäeval lahkus 49-aastaselt igavikku tunnustatud jurist ja õigusteadlane Urmas Volens. Oma liialt lühikeseks jäänud, aga äärmiselt töise elu jooksul andis ta hindamatu panuse Eesti õiguskorra kujundamisse.
Veel enne Tartu Ülikooli lõpetamist cum laude alustas Volens 1998. aastal tööd Justiitsministeeriumis. Esmalt töötas ta eraõiguse osakonna spetsialisti ja referendina, peagi juba kohtute osakonna notariaadi ja registrite talituse nõunikuna, kus ta tegeles muuhulgas kinnistusraamatu ja teiste kohtulike registrite väljaarendamisega. 2003. aastal sai temast õigusloome osakonna eraõiguse talituse juhataja ning aastatel 2006–2009 oli ta õiguspoliitika asekantsler, kelle vastutada oli Vabariigi Valitsuse õiguspoliitika koordineerimine ja juhtimine.
Urmase roll Eesti eraõiguse väljaarendamisel oli hindamatu ning Urmas on läbi aegade seisnud selle eest, et Eesti eraõiguse põhiprintsiipe kergekäeliselt ei muudetaks. Urmas on ka arvukate Eesti eraõigust kujundavate seaduste kommenteeritud väljaannete autor, mistõttu on kogu Eesti õiguspraktika saanud osa Urmase asjatundlikkusest ja süsteemsest mõtlemisest. Samuti toimus tema eestvedamisel kehtiva korrakaitseseaduse ja avaliku teenistuse seaduse loomine. Urmase panuseta ei oleks saanud Eesti 2007. aasta lõpus Schengeni alaga liituda. Tema juhtimisel koondati andmekaitseõiguse kujundamine ja järelevalve Justiitsministeeriumi valitsemisalasse. Ta algatas mitu olulist õigusvaldkondade ühtlustamis- ja kodifitseerimisprojekti. Tema ettepanekud olid alati läbimõeldud ning suunatud sellele, et Eesti õigus muutuks paremaks, süsteemsemaks ja sisukamaks.
Urmas võttis enda vedada õigusloome korralduse ja mõjude analüüsi süsteemi reformi, mille tulemust näeme praegustes hea õigusloome põhimõtetes. Hea õigusloome põhimõtted vormusid esimest korda Riigikogu otsusena õiguspoliitika arengusuundades. Tal olid üheaegselt kõigis õiguspoliitika osakonna valdkondades juhtida ulatuslikud reformid. Häid algatusi mahtus alati juurde. Eelnevalt said kõik teemad omavahel üksipulgi läbi arutatud ja vaieldud. Aga kui ta oli juba millegi vajalikkuses ise lõpuni veendunud, siis polnudki muud varianti kui, et tuli ära teha. Ta oli tegija.
Ministeeriumi aruteludes lõi Urmas kaasa pühendunult ja kirglikult. Ta ei olnud kunagi „käed taskus“ juht, vaid panustas sisulisse töösse ise ja palju. Urmas tegi asju, mis olid tema arvates õiged, ega jätnud välja ütlemata, kui mõni mõte oli halb, sõltumata sellest, kes sellega lagedale tuli – oma visiooni kaitsmisel pidas ta vajadusel pikki ja tuliseid vaidlusi ka ministri ning kantsleriga. Sealjuures säilitas ta kõigis vaidlustes inimliku soojuse ja talle omase hea huumorimeele.
Justiits- ja digiminister Liisa Pakosta: „Urmas lahkus valusalt vara. Ta oli andekas, särav, kordumatu. Väärikas, tark ja empaatiline. Eeskuju. Magnet. Ülikoolides cum laude, elus magna cum dignitate. Eesti õigussüsteemi vääramatu tipp. Tippu ta jääbki.“
Endised ja praegused ministeeriumi kolleegid meenutavad Urmast kui sündinud ideegeneraatorit ja teiste innustajat, kes ei piirdunud kunagi harjumuspäraste radadega. Talle meeldis luua terviklikke lahendusi ning ta oli maksimalist kõiges, mida ta tegi. Ta oskas nõuda, aga ka julgustada; oskas süsteemi luua, aga ka inimesi märgata. Urmas oli inimene, kes oli valmis avalikult välja ütlema, kui talle midagi ei meeldinud, kartmata seejuures teiste halvakspanu.
Pärast ministeeriumist lahkumist jätkas Urmas säravat karjääri vandeadvokaadina ning aastatel 2020–2025 riigikohtunikuna, olles ka tsiviilkolleegiumi esimees. Kogu oma elu pühendas ta ka järelkasvu harimisele, olles nõudlik, ent kõrgelt hinnatud õppejõud nii Tartu kui ka Tallinna Ülikoolis.
"Keeruline on võtta mõne sõnaga kokku inimest, kes oli suurem kui elu. Sageli öeldakse, et asendamatuid inimesi ei ole olemas, kuid Eesti õiguse jaoks oli Urmas asendamatu," meenutavad kolleegid.
Justiits- ja Digiministeerium avaldab sügavat kaastunnet Urmase perekonnale, lähedastele ja sõpradele.
