Miks on vaja piirata tehinguid lapse väärtpaberikontol
Senises arutelus uue perekonnaseaduse ja laste väärtpaberikonto teemal on domineerinud kaks vildakavõitu või vähemalt ebapiisavat lähtekohta.
Esiteks võib kriitikute arvamustest välja lugeda, justkui ei saakski enam lapse kontol tehinguid teha või vähemalt peab selleks iga kord kohtult luba küsima. See ei ole nii. Lapsevanemad saavad edaspidigi teha börsihaide kombel tehinguid minutite ja kas või sekundite jooksul.
Seadus ütleb selge sõnaga, et põhjendatud juhtudel võib vanemale anda üldise nõusoleku teha kõiki või teatud liiki väärtpaberitehinguid. Selgitate kohtunikule üks kord ära, et olete vilunud investor – ja kogu väärtpaberiturg on teie ees ja lapse rõõmuks valla, ilma et peaks enam luba küsima või riigilõivu maksma.
Investeerimisvõimekus pole laialt levinud
Paraku moodustavad investeerimis- ja väärtpaberikogemusega inimesed vägagi väikese osa Eesti elanikest. Seadus aga on tehtud kõiki elanikke silmas pidades. Kui palju on lapsevanemaid, kel on küllaldaselt teadmisi väärtpaberitehingute kohta ja oskus alati kaalutletud investeerimisotsuseid teha? Tõenäoliselt tunnistavad kriitikudki, et mitte kuigi palju rohkem kui need paar tuhat, kes juba ongi lapsele väärtpaberikonto avanud (ja ka edaspidi sellega soovi korral toimetada saavad).
Ei maksa unustada, et alles hiljaaegu kajastas ajakirjandus ridamisi juhtumeid perekondadest, kes olid end paljude väga ebasoodsate kiirlaenudega lõhki laenanud. Kui juba majanduslikult niivõrd lihtne tehing nagu laenuvõtmine põhjustab ühiskonnas tõsise probleemi, siis tuleb igal juhul välistada võimalus, et järjekordse börsibuumi ajal tormaksid väärtpaberitega kauplema tuhanded lapsevanemad, kellel võivad küll olla parimad kavatsused, kuid olematud teadmised. Siit jõuamegi teise probleemini.
Laps ei pruugi saada vara ainult emalt-isalt
Praegu räägitakse üksnes juhtumitest, kuidas lapsevanem avab lapsele konto, et sinna oma raha eest väärtpabereid ostma hakata. Kuid pole hoopiski haruldane, et lapsed omandavad vara ka kinkimise ja pärimise teel. Kui vanem hakkab sel moel saadud raha eest väärtpaberitega kauplema, võib väär või ekslik investeerimisotsus mõjutada lapse varalist olukorda väga tugevasti.
Kui selliseid otsuseid koguneb näiteks vanaisa pärandatud ja ema-isa hallatavas suures väärtpaberiportfellis mitmeid, siis võib laps täiskasvanuks saades avastada tühja portfelli. Seetõttu tuleb investeerimisotsuste puhul lähtuda vähima riski printsiibist: kõik tehingud, mis võivad oluliselt mõjutada lapse varalist olukorda, peavad olema nii palju kui võimalik seadusega kaitstud.
Väärtpaberite juures tuleb arvestada sellegagi, et nendega võib käia kaasas vajadus teatud viisil tegutseda: näiteks aktsiate puhul osaleda üldkoosolekul, otsustada nõustumine või mittenõustumine ülevõtmispakkumistega, dividendide maksmise korral võib tekkida kohustus tasuda tulumaksu, mille rikkumine mõjutab last väga tugevalt jne.
Kokkuvõttes on veidi ootamatu, et lapse väärtpaberite ümber on selline kära tõusnud. Samal moel on piiratud tehingud lapse nimel oleva kinnisvaraga, kuid kõik on rahul: lapse vara vajab ju kaitset. Kui näiteks vanaisa pärandas oma lapselapsele maja, siis peavad vanemad saama eestkosteasutuselt ehk omavalitsuselt nõusoleku, kui nad tahavad selle majaga tehinguid teha (müüa, pantida vms). Miks peaks olukord olema teistsugune teise lapse puhul, kellele vanaisa pärandas toeka aktsiaportfelli? Lapselapse vara väärib mõlemal juhul ühesugust kaitset.