• A
  • +

Pevkur: kuritegudest teatamine peab kasvama

PrintPDF Jaga

Täna Riigikogus “Kriminaalpoliitika arengusuunad aastani 2018“  2012. aasta täitmise ettekannet tehes ütles justiitsminister Hanno Pevkur, et kuriteost politseile teatamise madal tase Eestis on probleem, millega tuleb tegeleda.

Justiitsminister tõi ettekandes esile, et küsitluse kohaselt jättis 2012. aastal ligikaudu 58% varguse ohvritest kuriteost politseile teatamata. „Kui võrrelda kuritegudest teatamise taset Eestis Lääne-Euroopa riikidega, peame tõdema, et teatamine on Eestis oluliselt kehvem ning kuigi üldine usaldus politsei vastu on meil suur, ei ole see siiski kahjuks piisav, et inimene vaevuks politsei poole pöörduma. Minu siiras soovitus kõikidele varguse ohvritele ja loomulikult ka kõigile teistele kuriteo ohvritele on lihtne – andke sellest politseile teada, sest teatamata puudub igasugune võimalus, et toimepandud kuritegu saaks lahenduse,“ lausus Pevkur.

„Teatamata jätmine on probleem ka vägivallakuritegude puhul. 63% vägi­vallaga ähvardamise ja füüsilise ründe juhtumitest ei jõudnud kahjuks politseini. Samas on võrreldes 2009. aastaga vägivallakuritegudest teatamine tublisti kasvanud ning siin on rolli mänginud kindlasti avalikkuse tähelepanu ja menetlusasutuste muutunud suhtumine,“ ütles justiitsminister.

Olulistest teemadest 2012. aastal tõi justiitsminister oma ettekandes välja isiku põhiõiguste kaitse ning süütuse presumptsiooni, samuti märkis minister olulise probleemina 2012. aastal muutunud ühiskonna suhtumist kohtute õigeksmõistvatesse otsustesse. „Kui varem on õigussüsteemi süüdistatud selles, et õigeks mõistetakse liiga harva, siis mullu kaldus kaalukauss teisele poole ning kõlasid näiteks  soovid võtta süüdistajad nii-öelda ebaõnnestumise tõttu vastutusele. Leian, et õigeksmõistvad otsused on õigussüsteemi lahutamatu osa,“ ütles minister täna Riigikogu ees esinedes.

Kriminaalpoliitika põhimõtteid käsitlevas kõne osas rääkis minister sellest, kuidas eelmisel aastal täideti arengusuundade eesmärki kaasata poliitikakujundamisse nii praktikuid kui ka oma ala eksperte ning teha olulisi kriminaalpoliitilisi otsuseid uuringutele ning akadeemilisele teadmisele põhinevalt. „Kriminaalpoliitika nõuab samamoodi professionaalsust nagu näiteks meditsiin või energeetika. Piltlikult öeldes võib ka kriminaalpoliitikat ehitada üles rahvameditsiini või siis professionaalse meditsiini põhimõttel,“ sõnas Pevkur.

Kriminaalpoliitika eesmärkide osas tõi esile vajadust vaadata tervikuna üle alaealiste karistuspoliitika ning pöörata ka vangistuspoliitikas uute vanglate ehitamise kõrval senisest enam tähelepanu vangistuse sisule. „Ühelt poolt on Eesti kõrgete retsidiivsusnäitajate taga kindlasti vangide sotsiaalsed probleemid, teisalt on teada, et uute kuritegude toimepanemise riski mõjutavad suuresti ka vangistuse sisu ja täideviimise viis. Ei saa loota, et tehiskeskkonnas – vanglas – õpib inimene vabaduses toime tulema,“ selgitas Pevkur.

Kehtivad kriminaalpoliitika arengusuunad kiideti Riigikogu poolt heaks 9. juunil 2010. aastal. Dokument määratleb põhimõtted, millest lähtutakse kriminaalpoliitika kujundamisel ning prioriteetsed valdkonnad kriminaalpoliitikas ning kuritegevuse vastases võitluses. Arengusuundade dokument on kättesaadav veebilehelt www.just.ee/arengusuunad2018

Kuritegudest teatamise andmeid on põhjalikumalt analüüsitud kuriteoohvrite uuringus: www.just.ee/ovu. 2012. aasta kuritegudest teatamise näitajad pärinevad Justiitsministeeriumi tellitud ning 2012. aasta lõpus läbi viidud TNS EMORi küsitlusest.

Viimati uuendatud: 08.11.2018 - 01:50