Vaata järele: kas õigus saab olla taastav vanglas ja kriminaalhoolduses?

Möödunud taastava õiguse kuu lõpukonverents keskendus taastaval õigusel põhinevate lähenemiste juurutamisele vanglas ja kriminaalhoolduses. Vaata konverentsi salvestust järele.

Taastavat õigust võib pidada õigusmaailma inimlikumaks tahuks, mis keskendub tekkinud kahju heastamisele. See aitab leida hingerahu, jätta konflikt seljataha ja minna eluga edasi. 30. novembril 2023 toimunud taastava õiguse konverentsi salvestust saab järele vaadata siit. Ettekannete ajatemplid leiad video kirjeldusest. Norra rahastatud projekti tulemustest taastava õiguse Eestis juurutamiseks pajatas Norra suursaadik Marius Dirdal. Sellest, mis on Eestis taastava õiguse rindel tehtud ja mis ootab ees, rääkis lühidalt justiitsministeeriumi analüüsitalituse juhataja kriminaalpoliitika asekantsleri ülesannetes Laidi Surva. Sotsiaalkindlustusameti rollist taastava õiguse elluviimisel kõneles konverentsil ameti peadirektor Maret Maripuu. Seejärel tegi taastava õiguse võimalustest ja proovikividest kriminaalhoolduses ettekande vanglateenistuse kriminaalhoolduse juht Jako Salla. Tema sõnul pole Eesti kriminaaljustiitssüsteem niivõrd karistav, kuivõrd vahel ükskõikne ja liigselt administratiivne. Taastav õigus toob aga süsteemi inimlikuma aspekti. Kuid selleks, et meie õigusasutuste kultuur muutus taastavamaks, peab see algama juhtkonnast, kes seda muutust eest veab, leidis Jako Salla. Ainult siis, kui töötajatega suheldakse inimlikult, saab oodata, et ka töötajad suhtlevad oma klientidega samamoodi. Selleks peab enda rolli tajumises toimuma põhimõtteline muutus, leidis Jako Salla. Taastava õiguse võimalustest ja proovikividest vanglas rääkis Tallinna vangla sekkumistegevuste osakonna juhataja Angela Allik. Vanglateenistuse väärtused – inimlikkus, uuendusmeelsus ja pühendumus – kattuvad tema sõnul taastava õiguse põhimõtetega hästi. Need põhimõtted kätkevad endas suhtlemist, lugupidamist, vastutust, taastamist ja taasühiskonnastamist ehk ühiskonda lõimimist. Toetudes Suurbritannia taastava vangla ja Norra vangla külastustest õpitule rõhutas ta, et kuigi Eesti vanglad on turvalised, tuleb saavutada senisest parem tasakaal turvalisuse ja taasühiskonnastamise vahel. Kuna taastav lähenemine põhineb sotsiaalsete suhete aknal, mille puhul on olulised nii suured piirangud kui ka kõrge toetus, saab seda tasakaalu luua just taastavatel põhimõtetel toimiv vangla. Inimlik suhtlemine on võti nii piirangute selgeks kommunikeerimiseks kui ka vastutuse võtmise toetamiseks. Järgnevalt jagasid oma kogemusi taastava õiguse eksperdid Soomest, Hollandist, Iirimaalt, Inglismaalt ja Belgiast. Esimesena andis Soome vangla ja kriminaalhoolduse taastava praktika vanemspetsialist ja psühholoogiadoktor Arja Konttila ülevaate Soomes kasutusel olevast taastavast dialoogist, mida kasutatakse raskete juhtumite puhul. Protsessi käigus antakse mõrvaohvrite lähedastele võimalus kohtuda teo toimepanijaga, et saada vastused küsimustele, millele saab ainult tema vastata. Arja Konttila jagas, kuidas see protsess välja näeb ja kuidas see erineb traditsioonilisest vahendusest. Vahendusmenetlus on tavaliselt kaheksa nädala pikkune ja toimub enne süüdimõistvat otsust ehk kriminaalmenetlusega samal ajal. Raskete juhtumite tarbeks mõeldud taastav dialoog leiab aga aset neli kuni kuus aastat pärast kuritegu ja kestab keskmiselt kaheksa kuud, et anda piisav ettevalmistusaeg kõikidele osapooltele. Teenusega on eriti rahul suurem osa ohvreid, ent selle väärtust näeb ka suur osa toimepanijaist. Ohvrid kogevad tihti kergendust, sest hirmsast toimepanijast on saanud inimene, kellel on nimi ja nägu ning tema vabanemine ei ole enam halvav. Toimepanijad on pidanud seda vangistuse parimaks osaks, sest see on vähendanud süütunnet ja aidanud eluga edasi liikuda. Taastavast dialoogist on valminud film „Silmast silma“, mis on kättesaadav Jupiteris jaanuari lõpuni. Hollandi kriminoloog ja taastava õiguse keskuse kaasasutaja Gert Jan Slump palus publikul endilt küsida, miks me üldse karistame. Taastav õigus kuulub loomupäraselt kriminaalõigussüsteemi, sest selle eesmärk on õig(l)use mõistmine. Kui laias laastus saab kriminaalõigussüsteemi karistamise ja taastamise vahel mõista skaalal sunniviisiline-lubav-osavõtlik, siis oma teo eest vastutuse võtmiseks peab toimepanija selle teo omaks võtma. Sunniviisiline ja karistav süsteem ei toeta aga vastutuse võtmist, sest vastutus võetakse toimepanijalt ära. Seetõttu esitas Slump küsimuse, kas saame kriminaaljustiitssüsteemina liikuda sunniviisilisest osavõtlikuma või vähemalt lubavama süsteemi poole. Hollandi näidetele toetudes laiendas ta taastava õiguse võimalusi pelgalt inimeste vaheliselt konfliktivahenduselt julgemale visioonile taastavast ühiskonnast. Selleks pidas ta oluliseks võtta arvesse sotsiaalseid ebaõiglusi, näiteks vaesust, mis on sageli konfliktide ja õigusrikkumiste motivaator ja mida pelgalt konfliktivahendusega ei lahenda. Selleks, et vähendada sotsiaalseid ebavõrdsusi, on Gert Jan Slumpi sõnul vaja kollektiivset pingutust ja süsteemide demokraatlikumaks muutmist. RESCALED liikumise sotsiaalse mõju juht Veronique Aicha Achoui tutvustas Euroopas populaarsust koguvat väikeste kinnipidamismajade liikumisest ja sellest, kuidas need on üks viis taastavate linnade loomiseks. Isikliku loo toel leidis ta, et kuna enamik vanglaid asuvad linnast, perest ja tööst eemal, lõhub see suhteid ja teeb vanglast vabanenul ühiskonda sulandumise keeruliseks. Suurte vanglate ehitamine ja ülalpidamine on tihtilugu ka kulukas. Väikesed kinnipidamismajad on aga odavamad ülal pidada ja saavad olla osa ühiskonnast, et vabanenu kogukonda lõimumist toetada. Lõimumist suurendab ka kogukonnale vajalike teenuste pakkumine, mida paljud kinnipidamismajad juba teevad. Amsterdami näitele toetades rääkis Veronique Aicha Achoui, et suurem osa õigusrikkumistest toimuvad linna kõige vaesemates piirkondades. Kui linn soovib muutuda taastavamaks ja kuritegevust ennetada, ei piisa vaid vahendajate juurde koolitamisest. Tema sõnul tuleb arvesse võtta ka õigusrikkumiste sotsiaalseid tegureid. Kuritegude toimepanijate vangistamise kaudu eraldab ühiskond „kurja“, et ühiskond poleks sellest n-ö saastunud. Ent kuna vangistust kandvad inimesed tulevad kogukonnast ja lähevad sinna tagasi, on oluline liikuda eraldamise juurest kogukonna-kesksele lähenemisele, leidis Sassari ja Strathclyde’i ülikoolide külalisprofessor ja pika kogemusega kriminaalhooldaja Iirimaalt Tim Chapman. Ta leidis, et seda eesmärki aitavadki täita väikesed kinnipidamisasutused. Tim Chapmani sõnul peaksid vanglad olema kogukonnad, kus inimesed, kes pole suutnud oma päritolu-kogukondades elada, õpiksid üheskoos elama ning kuna kogukondi siduv liim on inimeste vahelised kohustused, saab taastav õigus ja vastutuse võtmine kinnipeetute ühiskonda sulandumist toetada. Kui turvalisus on vangla ainuke eesmärk, nähakse kinnipeetavaid kui probleemi. Kui aga eesmärk on avalik kord ja ohutus, saavad kahjude heastamine ja ohver palju suurema tähelepanu. Nii saab kinnipeetavast võtmeisik, kes hüvitab kahju kohustuste täitmise kaudu, leidis Chapman. Suurbritannia Restorative Engagement Forumi direktor Charlotte Calkini juhtmõte oli: „Iga vestlus loeb“. Kuna iga organisatsioon, olgu see näiteks pank või vangla, koosneb inimestest, siis taastava kultuuri loomine algab suhetest. Taastav kultuur pole midagi enamat kui suhetel põhinev praktika, mille alus on suhtlemine. Koolides tehtud uuringutele toetudes ütles ta, et sellegipoolest ei piisa üksikutest taastavatest vestlustest – nende juurutamiseks on vaja taastavat kultuuri, mille jaoks peavad kõik töötajad oskama neid vestlusi pidada. Nõustudes Jako Salla mõttega, et muutus peab algama juhtkonnast, lisas ta, et organisatsiooni kultuuri muutmises on oma roll kõikidel töötajatel. Leuveni ülikooli kriminoloogia emeriitprofessor Ivo Aertsen rääkis taastavatest vanglatest Belgia kogemusele toetudes. Ta argumenteeris, et karistav kriminaaljustiitssüsteem on ebaefektiivne, ebainimlik ja kallis, mistõttu on oluline seda kogu süsteemis reformida – nii ennetavas faasis, kohtumenetluses kui ka karistuse kandmise osas. Taastavate praktikate kasutamine vaid kohtueelses faasis pole Ivo Aertseni sõnul piisav, kui kohtujärgses faasis neid ei kasutata. Ka vanglate taastavamaks muutumisel pole mõtet, kui kinnipeetavate arv ei vähene, leidis Ivo Aertsen. Belgias alustati kohe raskete juhtumite puhul ohvri-toimepanija vahendusega. Seetõttu oli enesestmõistetav, et kogu süsteemi tuleb radikaalselt taastavate põhimõtete alusel muuta. Seejuures on vanglas taastava lähenemise juurutamine omamoodi paradoksaalne, sest tema arvates ei toeta vangla süütundega tegelemist ja vastutuse võtmist. Selle asemel eemaldab vangistus inimese tema loomulikust keskkonnast ning võimalusest teha tööd, et ohvrile põhjustatut kasvõi rahaliselt kompenseerida, rääkimata võimalusest ohvriga kohtuda. Samuti on oht, et vahendus võib muutuda kinnipeetava-keskseks, kui seda tehakse varem vabanemise eesmärgil või hoopis vanglasüsteemi õigustamiseks. Konverentsi lõpetas arutelu selle üle, milline näeb välja ohvrikeskne taastav õigus vanglas ja kriminaalhoolduses. Üheskoos arutleti, miks on taastava õiguse protsessid nii suure muutva mõjuga. Paneelarutelul osalesid Hollandi vahendaja Kim Roelofs, Eesti kriminaalhoolduse juht Jako Salla, Suurbritannia Restorative Engagement Forumi direktor Charlotte Calkin, Leuveni ülikooli kriminoloogia emeriitprofessor Ivo Aertsen ja pikaaegne kriminaalhooldaja Iirimaalt Tim Chapman. Ülevaate kirjutas justiitsministeeriumi analüüsitalituse projektijuht Joelle Marcelle Antson.