Veel allikakaitse eelnõust, ehk millest rääkimata jäeti

Justiitsministeerium peab vajalikuks selgitada allikakaitse eelnõuga seoses järgmiseid olulisi punkte, mis seni meedias väljatoomist pole leidnud.

Täna on Eestis allikakaitse reguleeritud üksnes ringhäälinguseaduses. See tähendab, et kirjutaval ajakirjanikul allikakaitse puudub. Kohtumenetluses ei kehti aga allikakaitse ka ringhäälingu ajakirjanikele – kohtumenetluses ütluste andmise ja sellest keeldumise õigus sisaldub üksnes vastavas kohtumenetluse seaduses. Kui kohtumenetluses on sätestatud erandid näiteks advokaatidele ja arstidele, siis ajakirjanikele erandit seal ei ole. Seega, kohtumenetluses ei ole täna Eestis ühelgi ajakirjanikul õigust ütluste andmisest keelduda, sealhulgas jätta oma allikad avaldamata.

Asjaolu, et vaatamata kehtivatele seadustele pole ühtegi ajakirjanikku veel sunnitud oma allikaid avaldama või teda sellest keeldumise eest karistatud, ei ole kuigi tõsiseltvõetav argument. See kehtib vaid nii kaua, kuni ajakirjanik mõistetakse süüdi ja teda karistatakse selle eest, et ta oma allikat ei avalda. Ja näiteks ütluste andmisest keeldumise eest  kriminaal- või väärteomenetluses või tsiviilkohtu- või halduskohtumenetluses võimaldab karistusseadustik täna karistada inimest kuni aastase vangistusega, valeütluste eest aga kuni kolmeaastase vangistusega. Sealhulgas ka ajakirjanikku.

Teise olulise asjana tuleb rõhutada seda, et allikakaitse piirangud on eelnõusse sisse kirjutatud mitte selleks, et karistada ajakirjanikke, vaid selleks, et oleks võimalik karistada neid kurjategijaid, keda ilma ajakirjaniku ütlusteta süüdi mõista ei oleks võimalik. Nimelt peab ajakirjanik informaatori isiku avaldama, kui kohtunikul ei ole teatud kindlate kuritegude puhul võimalik muul viisil vajalikku teavet kätte saada.

Selliste kuritegude nimekirja kuuluvad kõik kuriteod, mille eest saab mõista vähemalt kuni kaheksa aastat vangistust ja ka mõningad muud kuriteod, mille toimepanemine ei ole nii rangelt karistatav, ent mille puhul on olemas selge vajadus tagada nende avastamine ja menetlemine, mis muul moel ei ole sageli võimalik.

Tsiviil- ja halduskohtumenetluses on eelnõu kohaselt allikakaitseõigus absoluutne, mis tähendab, et mingeid erandjuhte ei ole ja ajakirjanikul on igal juhul õigus allikakaitsele tugineda.

Seega – eelnõu ning kehtiva korra vahe on selles, et praegu on võimalik nõuda, et ajakirjanik annaks kohtumenetluses ütlusi ükskõik millise kaasuse puhul, st olgu siis tegemist kriminaal-, haldus- või tsiviilasjaga, eelnõu järgi aga üksnes kriminaalasjades ja teatud kuritegude puhul.

Rõhutada tuleb ka seda, et eelnõus loetletud teise astme kuritegude puhul teeb otsuse, kas kohustada ajakirjanikku ütlusi andma ja allikat avaldama iga konkreetse juhtumi korral kohus. Eelnõu puudutavast meediakajastusest jääb pahatihti mulje, nagu tuleneks ka nende kuritegude puhul ütluste andmise kohustus ajakirjanikele automaatselt ja ilma kohtu nõudmiseta.

LugupidamisegaValdek Laur

JustiitsministeeriumAvalike suhete talitusTel. 620 8238GSM 534 26784[email protected]